Friske tunnistas enne surma: kui ta teadis tagajärgedest, siis ta ei sünnitanud

2024 Autor: James Gerald | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 14:05

Raamatus avaldatud kuulsa laulja surevad ülestunnistused köidavad oma siirusega ja hirmutavad sellega. Zhanna rääkis sellest, mida paljud kardavad avalikult öelda.

2015. aastal surnud Friske sõnad, mõtted ja emotsionaalsed kogemused avaldati staari sõbra Gennadi Kurkini kirjutatud raamatus. Mees märkis, et Jeanne soovis, et tema sõnad pärast tema surma edastataks enamusele ja hiljem loeks tema poeg.

Zhanna rääkis Kurkinile oma eluajal, et esimesed tõsise haiguse sümptomid hakkasid ilmnema kohe pärast sünnitust. Ta oli väga väsinud. Laulja pidi sõna otseses mõttes läbi jõu tegema tavapäraseid toiminguid: tõusma, lamama, kõndima.

Friske sõnul näis iga väljahingamisega elu tema kehast lahkuvat. Siiani polnud ta midagi sellist kogenud. See seisund hirmutas staari ja nad läksid koos Dmitriga arstide juurde. Halvimad hirmud on täitunud. Talle määrati surmav diagnoos.

Eksperdid selgitasid kohe, et keegi ei aita teda Venemaal. Jeanne otsustas eksperimentaalse ravi, mille viisid läbi onkoloogid New Yorgis. Juba Ameerikas mõistis Friske: manipulatsioonid võivad tuua vaid ajutist leevendust. Me ei räägi taastumisest.

Onkoloogid selgitasid kuulsustele, et tema puhul olid vallandajaks rasedusest tingitud hormonaalsed muutused. Siis tunnistas ta esimest korda ausalt endale ja lähedastele: kui ta teaks, et rasedus kutsub esile sellise haiguse, ei sünnita ta kunagi.

Kirjaniku antud tsitaatide järgi otsustades märkis Jeanne: ta vahetaks emaduse võimaluse vastu istuda ookeani ääres ja juua veini otse pudelist, vaadates päikeseloojangut loojangusse.

Samas raamatus selgitas Gennadi, miks Friske ei tahtnud oma haigusest rääkida. Laulja oli veendunud - kõigile temast rääkimine tähendab leppimist toimuva pöördumatusega. See oli hirmutav. Kuni viimase hetkeni lootis ta imet ja uskus siiralt, et ühel päeval ta ärkab ja on juhuslikult täiesti terve.

Surma lähenedes koges kunstnik topeltemotsioone. Koos armastusega koges ta lähedaste ehedat kadedust. Need, kes pole surnud, ei saa aru … kadedust tunneb see, kes lahkub, selle järele, kes jääb”.