Keel toob Kiievisse

2024 Autor: James Gerald | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 14:05

Lapsepõlves on meil endiselt raske mõista teaduste mõistmise tähtsust meie tulevase elu jaoks. Vanemad ja õpetajad peavad sundima meid kodutöid toppima, kontrollima, karistama … Ja me solvume nende peale ning anname jätkuvalt endast parima, et koolist kõrvale hiilida, sest köie või mänguga tänaval hüpata on palju mõnusam põngerjad poistega! Kuid siis meenutame paljude aastate pärast tänutundega oma õpetajaid, kes panid meisse nii palju jõudu ja kannatlikkust ning andsid meile võimaluse elus teed leida.

Sellise tänuga mäletan siiani oma prantsuse keele õpetajat, kes mitte ainult ei andnud mulle vajalikke teadmisi, vaid õpetas mind ka armastama ja nautima neid teadmisi kogu oma elu jooksul. Nüüd loen prantsuse autorite raamatuid ainult originaalis, kasutades ära kõiki sellest tulenevaid eeliseid: lõppude lõpuks on mõnikord mingit huumorit, sõnamängu lihtsalt võimatu vene keelde tõlkida, peate otsima lahendusi ja kogu jutustuse võlu on kadunud. Ja kuidas on mõnikord huvitav rahvuslikke vanasõnu tõlkida, sest ühte ja sama mõtet saab edasi anda täiesti erinevate sõnadega! Näiteks vanasõna:"

Kui hakkate lihtsalt keelt õppima, iga päevaga üha rohkem uute teadmistega rikastudes, tunnete esmalt mõningast eufooria sarnasust - sõnadele lisatakse uusi tähti, sõnadele väljendeid ja nüüd proovite oma mõtteid väljendada varem täiesti võõras keel! Siis tuleb kuidagi järk -järgult jahtumine ja pettumus, sest tohutute hüppetega edasi ei saa, nüüd tuleb märkida ühele kohale, lihvida oma oskusi ja ületada keelebarjäär. Mis on keelebarjäär? See on siis, kui teate juba palju, kuid eksite ega oska midagi arusaadavat vastata, kui keegi teiega võõrkeeles räägib. Keelebarjääri ületamiseks peate proovima keelt võimalikult palju rääkida või veelgi parem, minna uuritava keele riiki ja, nagu öeldakse, viia läbi täielik "keelekümblus".

Pariisi sain minna alles kolm aastat pärast kooli lõpetamist. Alguses oli tunne, et Prantsusmaa pealinnas ei räägita üldse prantsuse keeles. Tuleb märkida, et prantsuse kõnekeel erineb kirjanduskeelest (nagu tõepoolest mis tahes keeles), pealegi on prantslased kohutavad kiirustajad, neelavad pooled sõnad alla ja alguses pidin kogu oma tähelepanu pingutama neid mõista. Aga millise rõõmuga ma hiljem nendega suhtlesin! Igas poes, kohvikus või lihtsalt tänaval alustasid müüjad ja möödujad meeleldi minuga vestlust, kui said teada, et olen Venemaalt, ning ei unustanud mind kiitmast hea prantsuse keele eest! Ja ükskord istusime koos sõbraga pärast järjekordset Pariisi vaatamisväärsuste ringi bussipeatuses lõõgastuma ja äsja meie juurde tulnud kohalik vanaproua küsis, kui kauaks buss oli väljunud. Vastasin, et kahjuks just olin, ja kutsusin ta istuma. Ja siis jätkas ta vestlust oma sõbraga (muidugi vene keeles). Oleksite pidanud nägema vanaproua üllatunud silmi - ta otsustas, et oleme kohalikud!

Kokkuvõtteks tahan öelda, et meie ajal pole keelteoskus enam luksus, vaid tõeline vajadus. Suhted riikide vahel arenevad tohutult, välismaalased meie seas pole enam ammu imestada ja me käime pidevalt turismi- või ärireisidel. Noorem põlvkond teab hästi, et ilma keeleta on neil raske elus väärilist kohta leida. Seetõttu on nüüd nii suur valik erinevaid võõrkeelseid kursusi! Kui otsustate enne välismaale reisimist keelt õppida, on parem läbida kiirendatud kursus. Seal antakse teile vajalikud alused ning saate oma teadmisi tugevdada ja rikastada, suheldes otse selle keele "kõnelejatega". Kui vajate keelt tööks või lõbutsemiseks (täiendava hobi korras), peate seda õppima pikka aega, ilma kiirustamata. Igal juhul soovin edu!

Ella Boldina